MÄGRA MAJA

Mägral oli maja

nii nagu vaja,
see temalt võttis

kogu tema aja:
juba tehti treppi,

juba pandi voodrit –
mägra peres polnud

ainsamatki loodrit.
Ei tal olnud mahti

poesabas seista,
kõik, mis majas tarvis,

ise valmis treis ta.
Nõnda mägra majas,

kasemetsa veeres
tasaselt ja targu

elukene veeres...

Kuni ühel õhtul

keegi äkki kloppis-
ukse taga seisid

kährikkoerad troppis!
Trügisid kõik sisse,

pambud pandi maha,
vaatasid siis ringi:

«Korter pole paha!»
«Kuulge,» hüüdis mäger,

«miskit siin ei klapi!»
Kährik talle vastu:

«Kõik on korras, papi.
Ruum on teil ju lahe –

jääme veidi siia...
Poleks mõtet asja

kakluseni viia.»

Kährikuid on palju,

kährikuil on kihvad,
pükste peal veel kõigil

rotinahast rihmad.

Jäidki koerad majja,

seadsid ennast sisse,
omakorda võtsid sõpru korterisse.

Aga mägrapapi

kõndis kohtu vahet
lootuses, et kohus

nuhtleb seda pahet.
Aga kohtusaks

oli vana karu,
kellel kõik läks meelest,

kes ei saanud aru.

Mägrapapi visalt

ründas kohtumaja,
kuni tallas sisse

suure laia raja.
See ei ole teada,

kuidas lõppes kohus,
aga rada lookleb

praegugi veel rohus