Saaremaalt Kihelkonnalt laevaehitajate ja - kaptenite suguvõsast pärit Asta Salumaa (sünd. Teär) on kirja pannud oma mälestused. 1941. aasta juunis küüditati ta koos venna ja kooliõpetajast emaga Siberisse Kirovi oblastisse. Asta oli siis seitsmeaastane ja vend Heikki kümnene. 1947. aastal lubati alaealised lapsed tagasi Eestisse, kust nad 1950. aastal ülekohtuselt läbi vanglate nagu kurjategijaid tagasi Siberisse küüditati.

Asta on oma mälestused kirjutanud lihtsas ja südamlikus keeles. Olgugi, et teoses kajastatud sündmused on paljuski traagilised ja süngevõitu, on Asta kujutanud läbielatut siiralt ja vahetult.

«...Ester suri emme käte vahel, teha ei saanud enam midagi. Kui Anete sööklast barakki jõudis, tütart enam ei olnud. Baraki ligidal kasvas väga palju kullerkuppe. Meie, kõik baraki lapsed korjasime kullerkuppe, neid sai nii palju, et oli nagu kollane meri ja Ester nende keskel. Kurb ja valus oli – oi kui valus...»

Kohati on sündmused lausa tragikoomilised, absurdivarjundiga.
«....Saabus see suur hetk, kui oli meie kord esineda. Kava algas eesti laulude ja tantsudega ning lõppes näidendiga. Näidend oli parajasti käimas, kui äkitselt helistati ning paluti esinemine katkestada. Stalin olevat surnud...»

1949. aastal tutvus Asta Heino Salumaaga, kes arreteeriti 1951. aastal ja Nõukogude vastases tegevuses süüdistatuna sai karistuseks 25+5 ning saadeti vangilaagrisse Vorkutasse. 1956. aastal pärast amnestiat tulid Asta ja Heino tagasi Eestisse, kus abiellusid ja asusid elama saatuse tahtel Asta lapsepõlvekoju Viita tallu.