Kuuled jutte, kuidas see teistega on juhtunud. Tunned neile kaasa. Ja tead sügaval sisimas, et sinu endaga ei juhtu seda mitte kunagi. Ehkki tegelikult pole sul õrna aimugi.

Eesti juurtega populaarse rootsi kirjaniku Martina Haagi raamat «Midagi on valesti» on romaan ellujäämisest, põhjatust tundrujärvest, kuhu keegi minna ei tohi, ühest punaseruudulisest jopest ja sellest, kuidas end lõpuks püsti ajada, kuigi oled surmkindel, et rohkemaks pole sa suuteline.

Petra ja Anders on olnud abielus viisteist aastat, neil on kaks toredat poega. Nad on õnnelik perekond. Selline, mis jääb püsima kõikide tormide kiuste. Vähemalt nii on Petra alati uskunud. Aga siis ühel kevadel lihavõttepühade ajal märkab ta nende suvekodus voodi kõrval küünlajalga. Miks on Anders üksi suvilas ööbides küünla põlema pannud? Kas elekter oli ära? Või kas ta ei olnudki seal üksi?

Petetud ja maha jäetud Petra püüab veel oma abielu eest võidelda, ent kui kõik pingutused jooksevad liiva, võtab ta aja maha ja põgeneb tundrusse. Seal alustab ta matkamajakese valvuri töö kõrval lahutusest raamatu kirjutamist, et ennast taas kokku lappida.

Üks rabavamaid abielulahutuse kirjeldusi, mida ma kunagi olen lugenud, halastamatult aus jutustus sellest, mis tunne on, kui sind petab, põlgab ära ja jätab maha sulle kõige kallim inimene.Jens Liljestrand
Expressen