Raamat «Miikse Jaanikivi ja jaanipäev» räägib pühast ohvrikivist ja jaanipäeva pidamisest Miikse külas Setomaal Vastseliina lähistel. Tava käia vana kalendri jaanipäeval, 7. juulil Miikses Jaanikivi juures abi ja tervist otsimas on püsinud väga ammustest aegadest järjepidevalt kuni nüüdisajani. Suur suveharjapüha annab tunnistust muistsete uskumuste ja kommete sulandumisest seto rahvapärase õigeusu maailmapilti.

Miiksesse tuli pühade ajaks kokku tuhandeid inimesi, ka väga kaugelt. Juttu on kivi juures ja Jaaniojas ravimisest, santidele andide jagamisest, pühast Jaanist, tsässonatest ja uue kiriku ehitamisest 1952. aastal ning lahkunute pühadeaegsest mälestamisest kalmudel, aga ka nõukogude ametivõimude püüetest keelata jaanipäevased sündmused väljaspool kirikuhoonet. Aimu võib saada pühade mitmest eri mõõtmest suulise kultuuri ajastul – mitte ainult nende usulisest, vaid ka inimesi ja ühiskonda liitvast tähendusest. Raamatu teine osa esitab kuueteistkümne autori kirjeldusi Miikse jaanipäeva kohta aastatest 1859 kuni 2024, kajastades aegade ja kommete muutumist.

Rohkete piltidega ja uudse kunstilise lahendusega, paljude ühtaegu seto- ja kirjakeelsete tekstinäidetega raamat on kirjutatud silmas pidades laiemat ajaloo- ja kultuurihuvilist lugejaskonda.