Minu nimi on Miisa. Isa ütleb mulle mõnikord küll Misi. Ja mõnikord Iisa ja siis veel hellemalt Issi. Nõnda on meil üks ja sama nimi. Aga tegelikult on ainult isa Issi.
Ma elan kahes kodus, kord ema, kord isa juures. Kui isa mulle reedel lasteaeda tuleb, siis ma tean, et nädal on möödas ja käes on nädalavahetus. Ja nädala pärast on jälle sama lugu. Ja vahel ka mõnel muul ajal, kui emb-kumb neist kuhugi ära sõidab. Aga nad tulevad kindla peale, niisama kindlalt, nagu trammid käivad oma liini pidi.

Hannu Mäkelä jutustab talle omasel moel soojalt ja mõistvalt kuueaastase Miisa elust, selle rõõmudest ja muredest.
Mis tunne on, kui on kaks kodu?
Mis saab siis, kui Miisa ja ema kolivad uude koju, kus hakkab elama ka Johannes?