Mulle ei valmista erilist rõõmu mõte, et mitte ainult mina, Jevlampia Romanova, ei satu igasugustesse vastikutesse sekeldustesse. Neisse satub ka meie ühine sõber major Kostin.
Juhtus midagi jubedat – Volodja abiellus!
Nüüd ootab vaesekest vangistus nelja seina vahel koos ebameeldiva abikaasa Nataga, kes teda lisaks kõigele juba pulmapäeval pettis. Selle tunnistajaks olin loomulikult mina. Ainult Vanatühi ise võis olla see, kes sundis mind jälitama armukesega kohtingu kokku leppinud Natat. Nii saigi minust mõrva tunnistaja. Habras Nata surmas püstolilasuga suure rahvahulga silme all oma armukese. Kostin kavatses töölt lahkuda – ment ei saa ju endale mõrtsukast abikaasat lubada. Olin kohustatud Kostinit takistama, seda enam, et mulle meenus detail, mis tõestaks Nata süütust. Poen kas või läbi prügišahti, aga toon tõe päevavalgele...