Naistest väljapaistvaim, kes ta igas asjas meenutas pigem jumalaid kui kedagi inimsoo seast, tema, kes ta ei lasknud kellelgi tunda saada oma võimu muidu kui ainult hädade ja õnnetuste leevenduseks… Need sõnad pani Vana-Rooma ajaloolane Velleius Paterculus kirja keiser Augustuse abikaasa Livia kohta.
Pahatahtlik poliitiline manipulaator ja mürgitaja, kes saatis teise ilma peaaegu kõik Augustuse sugulased, et keisritroonile upitada oma lihane poeg Tiberius – nii on Liviat kujutatud hilisemas ajalookirjutuses ning paljudes tänapäevasteski kirjandus- ja linateostes.
Niisiis – pühak või patune?
«Mina isiklikult leian täiesti naeruväärse olevat mõtte, et nõnda terava mõistusega ja nutikas mees nagu Caesar Augustus ei suutnud oma abikaasa iseloomu läbi näha tervelt viis aastakümmet, püsis truult naise kõrval kogu selle aja, kui too tema sugulastele üksteise järel otsa peale tegi, ning laskis tal lõpuks ka ennast ära mürgitada.» Nii ütleb selle raamatu autor Phyllis T. Smith järelsõnas.
Ajaloolises romaanis «Mina, Livia» laseb Phyllis T. Smith Rooma esimese keisri Augustuse abikaasal Livia Drusillal elu lõpus tagasi vaadata oma noorpõlveaastatele ning suhetele ja sündmustele, mis teda kujundasid. Ehkki valatud ilukirjanduslikku vormi, põhineb raamatu süžee pea üksikasjadeni tegelikult asetleidnul.
