Raamat kirjeldab keskastmeteadlase – tehnikakandidaadi, põlevkivikeemikust keemiainstituudi vanema teadusliku töötaja elu vaikselt murenema hakanud 1970. aastate Nõukogude Liidus. Üleminekuaastad tähendasid mulle «valvejuurutamise» asendumist alusuuringute tegemisega ja nõukogudemaa teaduselus suuremat kaasarääkimist, raskuskategooria suusa- ja süstamatkadelt üleminekut perematkadele. Matkakirjeldused võtavad raamatu mahust tubli veerandi. Kirjeldan nelja Koola ja kahte Lähispolaar-Uurali suusa ning mitut süsta ja kummiparve kategooriamatka Karjalas ja Lõuna-Uuralis ning süsta õppematka Sajaanides, millest enamikke juhtisin. Sõitsime lastega Eestis mööda jõgesid süstade ja kummiparvega ringi ning alustasime orienteerumisneljapäevakutel jooksmist perekonnaklassis. Töö viis mind korduvalt Bulgaariasse, ametiühingu korraldatud ekskursioonid nõukogudemaa huvipakkuvatesse kohtadesse. «Tänu» ühiskondlikule tööle nägin vahetumalt parteid ja valitsust teaduste akadeemia kaudu teadlaste teadus- ja juurutustööd suunamas ning rajooni parteiinstantse poliitiliste ürituste stsenaariumeid instituutidele täitmiseks ette kirjutamas.