Ühe uitaja Egerti reisipäevik Euroopast pakub lugejale sürreaalse situatsiooni, kus võib end ära tunda ühtaegu nii jutustajas kui ka neis, keda ta visandab, raputades seeläbi ärkvele mugavalt unelema jäänud väikekodanlase, kelle koorest ronib välja varjusurmas olev anarhist, ühiskonna heakskiitu otsiv isend, kelle suurim ulm on üksindus. Isiksuse kahestumine kui selline sobib selle teosega ka sisuliselt, sest tegu ei ole ainult reisipäevikuga, vaid samuti sügavale enesesse sukeldumisega, mille kestel jäävad sukelduja teele nii bipolaarsus, skisofreenia kui ka muud psühhoanalüütikutele huvi pakkuvad seisundid, mida saab kõrvaltvaataja kõrvaltvaatajana kõrvalt vaadata.
«Pikk teekond seisab ees, ja mul pole õrna aimugi, kuhu see mind välja viib. Mul ei ole erilist põhjust. Lähen lihtsalt uitama. Sinna, kuhu tuul viib.
Mõni lihtsalt peab minema. See on veres. Mul on see alati veres olnud.
Ma ei lähe ennast leidma.
Mul ei ole Feissbooki, Twitterit, Snapchati ja Couchsurfinguga ma ei viitsi jännata. Telefonist jään raudselt ilma, ma juba tean neid reise.
Füüsiline vorm on päris hea, nii et kõndida ja ronida ma pisut ehk jaksan.
Need reisimärkmed on täpselt need, mis Sa arvad et nad on – mina Sind vastupidises pikemalt ümber veenma ei hakka (ega vist saakski). Kui need read tunduvad fiktsioonina, siis olgu nad pealegi. Ja kui mitte, siis mitte. Ma ei propageeri kohe kindlasti elu, mida olen elanud. See on, mis ta on. Oli selline kummaline aeg. Olid teised teod ja mõtted.»
