Ta avas ettevaatlikult esimese kirja ja hakkas lugema. Tundus, et kiri on tähtis. Kirja ülaosas seisis, et see oli kirjutatud 10. veebruaril 1973. Saatja Janssoni advokaadibüroo Stockholmis. Ellen luges edasi, aga sisu tundus ebareaalne. Ta pidi olema millestki valesti aru saanud. Ta korjas kirjapaki kaasa ja läks sõnaraamatut otsima. Äkitselt oli ta oma rootsi keele oskuses väga ebakindel. Aga sõnaraamat ainult kinnitas seda, mida ta oli arvanud. Samas ei saanud see ju tõsi olla! Kas tal on õigus pärandusele? Ja veel Rootsist? Kellelt see pärandus on ja kuidas temal sellele õigus on?

Karolin on eelmise aasta pöördelistest sündmustest toibunud. Ta on leidnud Hiiumaal oma koha ja sõbrad, naudib oma tööd ja suhe Kasperiga on parem kui kunagi varem. Kõik tundub olevat liiga ilus, et olla tõsi, ning peagi pannaksegi naise sitkus tõsiselt proovile.

Kui Karolini ülemus Ellen leiab oma ema asjade seast vanad kirjad, ei suuda ta nende sisu uskuda. Rõõm vast leitud sugulaste ja peatse päranduse üle jääb aga üürikeseks.

Tervet kogukonda vapustanud veretöö paiskab segi näilise rahu, paljastab ammused saladused ja kisub lahti vanad haavad.

Siiri Julge Alvemyr (1973) on sündinud ja kasvanud Hiiumaal Kärdlas. Aastal 1992 alustas ta majandusõpinguid Rootsis Jönköpingi ülikoolis. Ta on töötanud aastaid erinevates suurettevõtetes juhtivatel kohtade, viimased seitse aastat aga oma ettevõttes, mis koolitab ja nõustab juhtivtöötajaid. Siiri Julge elab ka praegu Jönköpingis.

«Mineviku varjud» on teine raamat «Hiiumaa mõrvalugude» sarjas.