Kahe eriti suure mäe vahele jõudes ootas meid ees tihe pilv, millest ei olnud võimalik läbi näha. Pilv oli nagu pehme värav, mille avamiseks tuli lihtsalt ennast usaldada. Seisin seal ja vaatasin pilve sisse. Maailm hakkas mind endale avama. Mitte millelgi ei olnud enam vahet. Taevas ja maa said üheks, minu jalad ja maa said üheks. Nahk minu kehal hingas iga pooriga. Minu mõtted, mu keha ja ala minu ümber moodustasid ühes taktis hingava terviku. Sain aru, et tegelikult ei oleks vahet, kui minu asemel seisaks siin kuusepuu, rebane või sirmik. Sest kõik on üks. Sest kohalolu on üks. Ja igasugune looduses viibimine on alati kahepoolne suhtlus. Astusin pilve sisse.

…Šotimaale tõi mind elu parim rännukaaslane – juhus. Sattusin Šotimaa lähedusse elama aastal 2011. Just siis hakkasin nii dramaturgi kui ka seiklejana huvituma sellest, kuidas me tajume ennast ümbritsevat ja miks meid tõmbavad tundmatud keskkonnad. Nii jutustangi rohkem õues kui toas viibimisest.

Raamat sobib kõigile, kellele meeldib kohtuda millegi sõnulseletamatuga, olgu see siis viskiklaasis või matkaradadel.