Kui leian oma ukse tagant väikese tüdruku ja poisi, ei tea ma, mida teha. Aga kui võtan tüdruku väikese käe enda omasse, sosistab ta sõnad, mis muudavad mu elu: «Emme läks ära.»
Lapsi voodisse pannes tunnen oma südames tuttavat igatsust. Suudlen neid õrnalt otsmikule, siis tuletan endale meelde, et nad pole minu lapsed. Miks nad siis siin on?
Kui lapsed on uinunud, voldin lahti kirjakese, mida mu eksabikaasa tütar oli käes hoidnud, kui leidsin tema ja ta venna oma ukse tagant. Paberi siledaks silunud, loen sõnumit uuesti: Palun hoolitse nende eest. Neil on sinuga parem.
Ma vaatan aknast välja, aga see, kes nad minu maja ette tõi, on jäljetult kadunud. See pidi olema nende ema, ent ta ei vastanud, kui ma ennist helistasin. Proovin uuesti, kuid keegi ei vasta.
Kes hülgaks oma lapsed ja miks usaldaks mu endise abikaasa uus naine nad minu hoolde? Kui mu aimdus on õige ja midagi on kohutavalt valesti, siis kuidas ma saan neid kaitsta?
Köitev ja südantlõhestav lugu emadusest ning laastavast perekonnasaladusest.
