Nadežda Konstatinovna Krupskaja mälestuste I osa, mis käsitleb aastaid 1894–1907. Raamat pole mõeldud pelgalt ajaloolastele või ajaloohuvilistele, vaid Lenini abikaasa mälestused pakuvad huvi ka laiemas inimlikus plaanis.
Raamatule «Minu abikaasa Vladimir Lenin» eessõna kirjutanud ajaloodoktor Aleksander Nikolajevi sõnul on tegemist tekstiga, mille mõistmiseks tuleb tunda aega, kui mälestused kirja pandi, samuti osata lugeda ridade vahelt, sest väga paljust on Nadežda Konstantinovna pajatanud riivamisi, sageli takerdub tema mõte bolševistlikesse tabudesse ning tollesse müüti, mis Leninist juba tema eluajal vormiti.
Muidugi mängib siin oma osa ka äärmuslik abikaasalik truudus, suisa jumaldamine. Krupskaja näeb sageli just seda, mida tahab näha. Bolševikud on targad ning õiglased, menševikud rumalad ning Plehhanov lühinägelik põikpäine vanamees. Ometi lipsab siin-seal mälestuste hulka sellist, mis annab tunnistust Krupskaja vaistlikust tõejanust. Kui ta valetab, siis mitte seepärast, et ta ei tahaks tõtt rääkida, vaid seepärast, et ta armastas oma meest, armastas piiritult ja tundub, et polnud too armastus midagi nii platooniline, nagu kommunistlikud puritaanid kinnitasid.
Krupskaja oli nooruses vägagi võluv neiu, nagu enamik noori naisi ning miks ei võinud ta siis Leninit köita ka füüsiliselt. Polnud ju töörahvahulkade suur juht naiste suhtes ükskõikne, nagu tõestavad tema romaanid Inessa Armandi ja Rosa Luxemburgiga. Nadežda oli Vladimir Uljanovi suur kiindumus ja jäi selleks kuni juhi viimaste hingetõmmeteni 1924. aastal.
Raamat on illustreeritud ajalooliste fotodega.
