«Usun, et minu lugu vastab enam-vähem keskmise eestlase elukäigule. Austusest esivanemate vastu kirjutasin ka nendest.

Ei suutnud vastu panna kiusatusele avaldada oma mõtteid ja arvamusi inimeste, olukordade ning asjade kohta. Need on isiklikud ja arvatavalt üldisest erinevad.

Üllatavalt pääses raamatusse koguni 661 nime ja 314 fotot 299 isikuga. Püüdsin kirjutada täielikult eesti keeles, ilma võõrsõnadeta.

Mure eestlaste saatuse pärast viis mind kokku vastupanuliikumisega, järgnes Nõukogude Liidu kodaniku seisuse äravõtmine ja riigist väljasaatmine. 2. aprillil 1988 jõudsin Stockholmi.

Pagulaselu oli täis üllatusi, ettenägematuid raskusi ja huvitavaid avastusi. Järgmine raamat tulebki sellest ja tagasipöördumisest Eestisse.

Esikaanel on minu pilt, mida isa kandis kogu sõja-aja endaga kaasas. Tagakaanel on urikivi vanaisa talu maal.»