2. (ukj 14.) aprillil 1854 sündis Viljandimaal Tarvastu kihelkonnas Vooruküla Peetruse talus mees, kelle luuletusele loodud laulu «Eesti lipp» teab arvatavasti iga eestlane. Küllap puudutab see Martin Lipu luuletus eestlaste südameid seetõttu, et autor – vaimulik, luuletaja, genealoog ja kirikuloolane – on koos meie esivanematega käinud läbi rõõmude ja murede tee ärkamisajast kuni iseseisvuseni. Martin Lipu mälestusteraamatus avaneb meile pilt ühe eesti haritlase elust 19. sajandi viimasel kolmandikul ja 20. sajandi alguses, taustaks eestlaste kultuurilise ja poliitilise iseteadvuse kasv, Eesti Üliõpilaste Seltsi sünd, venestamine ja 1905. aasta revolutsioon. Martin Lipp on oma mälestused visandanud 1910. aasta sügisel ja andnud kümmekond aastat hiljem, juba pärast iseseisva Eesti sündi neile lõpliku kuju. Mälestuste käsikiri on Eesti Kirjandusmuuseumis kannatlikult oma aega oodanud.

Meie põlvkond leiab sellest Martin Lipu soovi oma järeltulijaile, et tema ülestähendused, «kui nad ühele ehk teisele neist veel silmade ette peaksivad saama, peaksivad neile näitama, kuis nende vanemad on tööd teinud ja palavat palehigi valanud, et pimedusest päiksepaistele saada, ja kuis nad selle juures ka piskus ustavad olnud, võttes elu sihiks põhimõtet «Tee tööd ja palu Jumalat!»». Vanemate nimel tahab Lipp noortele hüüda: «Käige nende jälgedes! Olgu see Eesti, kelle vabadus verega välja ostetud, teile niisama kallis, nagu ta meile olnud! Mis vanemaile püha olnud, olgu see ka lastele püha! Teist teed Eesti tuleviku kindlustamiseks ei ole kui see, mille vanemad ära proovinud. Üksi siis, kui need noored, kelle päralt tulevik, sellest tõest kinni peavad, saab vaba Eesti ka vabaks jääma.»