«See on absurdne, saate aru, absurdne,» hakkan ma kurjaks saama. On ju igati mõistlik vihastada, kui sind aetakse bussist välja keset ööd, et siis see buss India valitsuse vastase protesti märgiks kummuli keerata. Ja mida teeb mu kuulajaskond, bussitäis kaameli- ja kitsekasvatajaid? Nad vangutavad ainult pead.

«See on India, madam.»

Ütleja hoiab süles kahte kana.

Indias reisides varitseb meid üks suur oht, see on oht üle mõelda. Targem on üldse mitte mõelda, või kui, siis ainult südamega. See on ainus viis üle elada töö India kontoris, mister ja madam Singhid, pidev maine üle muretsemine, kriket, Mysore´i kuningas ja kõik need tassid seda neetud chai‘d.

Kui keegi oleks mulle varem öelnud, et kellegi surm võib olla millegi algus, oleksin ma öelnud: «Lauslollus.»

Ehk oleksin pidanud kuulama oma mõistuse häält ja Indiasse mitte tagasi minema. Aga millegipärast läksin, seekord palgatööle. Oli lämbe oktoobrikuu 2010, mussoon oli äsja lõppenud ja ma asusin ametisse üleriigilise ajakirja fotograafina.

2012. aasta väljaande „Minu India“ uustrükk uue epiloogiga.