Ma olen kõndinud läbi elu nähtamatuna nähtute hulgas, tundmatuna tuntute seas, kandes eneses teadmist, et see, kes oli minu isa või olid minu vanemad, ei tee minust paremat inimest. Olen hoidnud mälestusi eneses. Nüüd oli õige aeg need raamatusse üles tähendada, paotada oma mälestuste aardelaegast. Kiskuda see lausa pärani ning jagada meenutusi oma üürikeseks jäänud lapsepõlvest isa Georg Otsaga
kirjutab Mariann Randmaa raamatu saatesõnas.

Ja meile avaneb suur laulja Georg Ots, kelle lauldud fantastilised aariad ooperitest ja operettidest saadavad meid tänapäevani, hoopis teises rollis: mängulise, humoorika ja piiritult oma perekonda armastava isana.

Kas kujutate ette, et kuulus rahvakunstnik pidas naisevenna Taisto Noorega «Nahksuka juttudest» inspireeritud kirjavahetust, kus tema oli Vettind Palk (ja Taisto Noor Kullisilm) või et mees, kes laulis meile südamesse «Saaremaa valsi», jättis päkapiku nimel ähvarduskirja vannitoakappi?

Raamat sisaldab ohtralt seni avaldamata fotosid perekonnaarhiivist ja Georg Otsa kirju kodustele ning tema akvarelle ja joonistusi Teatri- ja Muusikamuuseumi kogust.