«Mis on see pilt või sümbol, mis Kuressaare olemuse kokku võtab?» küsib Joe äkki, kui olen juba välisuksel.
Joe on New Yorgist pärit arhitekt, kes otsustas hiljuti kogu perega päriselt saarlasteks hakata.
Mõtlen pikalt. «Noh, ausalt öeldes ma ei tea. Ainult klišeed hüppavad pähe: linnus, õllekapp, kadakast võinuga…»
«No just! Mitte keegi ei tea! Ma olen linna peal kõigilt juba küsinud…» kurdab Joe. «Aga olgu, kui pilti pole, siis äkki mingi idee, mis Kuressaare eriliseks teeb?»
Arutame sealsamas ukse peal tund aega jutti. Jõuame järeldusele, et ühes on need, kes pikalt saarele pidama jäävad, sarnased: nad peavad suutma ise kõigega hakkama saada. Nagu jändrikud kadakad linnaservas tuulepealsel maal.
«Ma saan aru, et minnakse Tallinna, seal on ju äri, ja Tartus on ülikool,» ütleb Joe. «Aga mis häda pärast Kuressaarde kogu ilmast kohale tullakse?»
«Tead, Joe, mul ei ole sulle üht vastust. Aga ma kirjutan sellest parajasti raamatut, oota ära! Pealkiri on juba olemas: «Minu Kuressaare».»
