Ma olin alati minekuvalmis. Ajasin mingi seletamatu «päris elu» jälgi nagu verekoer. See jaht viis mind peale keskkooli lõppu Lõuna-Aafrika vabariiki. Hakkasin Kaplinna ülikoolis biokeemiat ja hiina keelt õppima ning asusin oma arust maailma malaaria käest päästma. Viis aastat hiljem oli elu, mida ma enda meelest jahtisin, hoopis minu kinni püüdnud…

Ma elasin riigis, kus must ja valge ei tee kokku halli, kus rass teeb inimese eest otsuseid, kus ei jagu elektrit ega vett ja kus president pole koolis käinud. Ma elasin kohas, kus kohtuvad India ja Atlandi ookean, rikkus ja puruvaesus ning kus minevik ja tulevik veavad väsimatult vägikaigast.

Lõuna-Aafrika on mind lainetega rannale loopinud ja siis tagasi hoovusesse kiskunud. Ta on nagu elujanus nooruk, kes kahetseb teismeeas tehtud ulakusi ja peidab häbiga oma diskrimineerivaid tätoveeringuid. Ta on metsikult ilus ja vaba, tal on meeletult palju pakkuda, aga tal on ka oma varjuküljed.