„Oled sa hulluks läinud?“
„Kuhu? Pärnumaa metsade vahele? Pärapõrgusse?!“
„Lottemaa? Mis see veel on?“
Otsus lahkuda hästi tasustatud töökohalt ning jätkata elu Pärnu lähistel Lottemaal tundub mu lähedastele hullumeelne. Seda enam, et eelneva 45 aasta jooksul olen Pärnusse sattunud vaid kümmekond korda ning plaanitav laste mängumaa on alles hüpoteetiline.
Aga kui liblikad kõhus tuurid üles tõmbavad ja silmade ette roosad prillid langevad, on otsus tehtud.
Siia kaante vahele on mahtunud minu armastusloo kõik etapid: armumise faas koos katuse sõitmise, kogu maailma idealiseerimise ning looma- ja linnukeele mõistmisega; eheda tunde kujunemine, millesse on põimunud hulk emotsioone, üllatusi ja haavatavust, erinevad peremudelid ja maailmavaated; ning ka väsimuse periood, mida saadab sügav sisekaemus.
Keskeakriisini pole me Lottemaaga veel jõudnud – ilmselt tuleb seegi. Aga küll me sellest üle saame, sest kõiki neid faase on ilmestamas igasugused sekeldused ja seiklused maailma parimate kaaslastega: lastega.