Sisu:

• Mul meelen kuldne kodukotus
• 1905
• Sahkapuu ajajärk
• Raudkiivri võimupäevil 1918

Mari Raamot ja tema kaasaegsed, see on esimene meelelt ja juba keelelt ehteestiline haritlasgeneratsioon, kes ei võõrdunud enam oma rahvast ega valgunud ainult laia maailma karjääri tegema, vaid tundis end kutsutud ja kohustatud olevat mitte üksi eesti rahva võõraste eeskujudega «valgustamiseks», nagu seda varemaltki juba tehti, vaid just iseseisvaks harimiseks ja eriti veel juhtimiseks. Selle iseteadva ja teotsemiskirgliku sugupõlve sangarluse kulminatsiooniks on ajavahemik 1905. ja 1917. a. revolutsioonide vahel, kus poliitiline võitlus kihas küll põranda all, küll ka põranda peal, kus majanduslik tõus ja sotsiaalne diferentseerumine hakkasid nihutama eestlust balti-sakslusest järjest ettepoole, kus kadakasakste nii mõnitatud «matsid» euroopastusid isegi juba kultuuriliselt samm-sammult ja koguni suurte-suurte hüpetega. Mitte väikesed pole sel ajastul ka Raamotite abielupaari teened Eesti põllunduse, karjanduse, aianduse ja kogu maaelu moderniseerimisel, kuid samal hoobil ka natsionaliseerimisel.
O. Loorits