Imbi Tanilsoo on kolme lapse ema ja algklasside õpetaja, kes elab pisikeses külas Lõuna-Eestis. Kaks Imbi lastest ei ole tavalised. Esimese poja sündides hakkas Imbi üsna pea tähele panema, et poiss on väga tundlik helidele, tal esinevad absurdsed hirmud, ta ei salli võõrast keskkonda ega võõraid inimesi. Kuigi igapäevased toimingud, nagu pesemine ja söömine, valmistasid Tarmole suuri raskusi, tundis ta tähti juba aastaselt! Kui tänapäeval oskavad paljud asjatundjad autistidele isegi spetsiaalset dieeti soovitada, siis Tarmo puhul läks aastaid, enne kui arstid talle diagnoosi suutsid panna. Tarmo ei ole autist, tal on Aspergeri sündroom, millel on paljuski autismile sarnaseid jooni ja mida vahel nimetatakse ka lapseea autismiks.
Teise lapse Kadri areng oli sedavõrd järjepidev, et ema võis rahulikult hingata – tütrega on kõik korras. Kolmas laps, Andri, oli beebina rõõmsameelne, trullakas ja hästi terve laps, hoolimata august südames. Meelehärmi valmistas poja liiga aeglane vaimne areng. Selle põhjuseks olid väga kiired ja sagedased epilepsiahood ajus. Autistlikud jooned, mis olid alguses varjatud, on nüüd, puberteedieas, võimendunud.
Siia raamatusse on Imbi kirja pannud oma loo: kuidas ta tahtis nelja last, kuid saatusel olid temaga teised plaanid. See on südamlik lugu sellest, kuidas väikeses külas elav pere püüab kõigiti oma erivajadustega lapsi õpetada, et neil tulevikus saaks elu kergem olema.
