Milliseid piire vajavad lapsed tegelikult? [i:78188] räägib oma kolmandas eestikeelses raamatus sellest miks ja millised piirid on lapsele vajalikud, kuidas neid kehtestada nii, et nad töötaks ja miks «vanal heal» viisil seatud piirid enam ei tööta. Ta selgitab millest algab enamik vanema ja laste vahelisi probleeme ja pakub neile ka töötavaid alternatiive.

See raamat räägib kõigest sellest, mida vanasti kutsuti lastele piiride seadmiseks. Ilmselt peab enamus vanemaid piiride seadmist ja hoidmist laste kasvatamise juures kõige keerulisemaks ja konfliktirohkeimaks tegevuseks üldse. Kas aga on võimalik piire seada ka nii, et suhted vanemate ja laste vahel ei muutuks halvemaks? Võib tunduda uskumatu, aga piiride seadmine viisil, nagu Jesper Juul seda kirjeldab, aitab pigem kaasa laste ja vanemate vahelise läheduse suurenemisele.

Juul ütleb, et lapsed kes «otsivad piire» või «katsetavad piire» ei otsi tegelikult mitte piire, vaid kontakti oma vanematega. Selline kontakt saab tekkida aga üksnes siis, kui vanem hakkab väljendama oma tegelikke vajadusi - eristades oma peas olevad «kasvatusmeetodid» (mida üks korralik ja hästi kasvatatud laps võiks põhimõtteliselt teha) ja tegelikud vajadused (mida vanem tegelikult just praegu vajab). Niikaua, kui vanem last mingite kindlate «kasvatusmeetodite» järgi käituma sunnib, ei saa tõelised piirid, mis arvestavad nii vanema kui lapse vajadusi - ja mida seetõttu mõlemad austavad, tekkida - ja niikaua jääbki võitlus piiride eest kestma.