Minu rändurielu : teekond õnneni

See eesti keelde tõlgitud mälestusteraamat võib huvitada lugejat, kes tahab süveneda kultuuri ja ajaloo keerdkäikudesse läbi ühe perekonna loo. Samuti võib raamat pakkuda põnevust neile, keda paeluvad inimese saatuse ootamatud pöörded, seiklused võõrsil ning Eestist välja rännanute toimetulek kaugetel maadel. Raamat on illustreeritud rohkete fotodega autori erakogust ja Rahvusarhiivist. Esikaanel Jaan Rieti foto Mensenkampffide sillast Viljandi Lossimägedes. Rhona Brasche Villanueva on ema poolt Viljandi von Ungern-Sternbergide ja Tarvastu von Mensenkampffide järeltulija. Tema isapoolsed esivanemad Brasched on elanud Paides, Kullamaal ning Tallinnas ja sellest kõigest on raamatus juttu. Autor alustab mitte iseenda, vaid oma vanemate lapsepõlvega, nii satub lugeja esmalt 1917. aastasse ja sündmuste keskele, mis meie ajalookäsitluses pole piisavalt kajastust leidnud. Nagu baltlaste mälestuste puhul ikka, on seegi raamat esmalt kirjutatud vaid järeltulijaile, kuid sisaldades nii palju aja- ja kultuuriloolist, pakub huvi juba laiemale lugejaskonnale. Autor esindab baltisaksa vaadet meie ühise kodumaa ajaloole, mis eestikeelsele lugejale on tundmatu, esmapilgul ehk võõraski, kuid millega tutvumine mitte ainult ei ehmata, vaid ka avardab. Teadvust ja maailmapilti. Põgusalt puudutab autor ka Eesti ajaloo võtmeküsimust. Tema isa Ulrich Brasche ja emapoolne vanaonu Heinz von Ungern-Sternberg osalesid Eesti vabadussõjalaste liikumises ja toetasid Artur Sirku, keda pidasid parimaks võimaluseks nii Eestile kui ka siinsele saksa rahvusvähemusele. Elu esimestest aastatest Viljandis kirjutab autor ema ja isa jutustuste järgi. Näiteks kuidas ta isa lendas koos temaga - väikese vastsyndinud Rhonaga - enda poolt ehitatud lennukiga Tallinnast Viljandi. 1939. aastal põgenes pere Saksamaale, sealt pärast sõda edasi Tšiili ja autor elab nüüd Californias. Taasiseseisvunud Eestit on ta külastanud mitmeid kordi.