Kolisin kaheks aastaks Riiga elama ja töötama ning peagi mõistsin, et elan seal topeltelu. Üks neist kulges töökoha hermeetilises keskkonnas. Teine, kõik Riia endaga seostuv, täitis aga iga töökohustustest vaba hetke. Ja kuigi töisem osa lõppes viimaks sügavikku kukkumisega, leidsin ennast pärast toibumist hoopis paremast paigast.
Samalaadse kukkumise ülespoole on läbinud ka Riia ise, palju pikema aja jooksul muidugi. Mu motoorse rahutuse leevenduseks ette võetud sagedased jalutuskäigud viisid mind Riia eri nurkadesse ning kohtumine erinevate piirkondadega sundis alatihti küsima: aga mis siin enne oli? Leidsin ajaloo kihtides kaevates nii mõndagi kentsakat. Mu raamat aitab ehk hetkeks keset Riiat peatuda ja mõtiskleda selle üle, kuhu me – praegusaja inimesed – õigupoolest jõudnud oleme.
Katrin Pauts, «Minu Muhumaa» ja «Minu Praha» autor: «Lenno pilgu läbi hakkasin ka ise Riiat põnevana nägema – täielik kannapööre, kuna varem olin tüüpilise turistina vaid südalinnas tuianud, šopanud turul ja Drogases ning arvanud, et teangi juba kõike. Minu meelest eestlased alahindavad oma naabermaid, suhtumine on meil tihti üleolev ja pealiskaudne. Mul on hea meel, et mu parima sõbra raamatu kaudu saavad ka teised nüüd teada, kui vinge pealinn on tegelikult meie lõunanaabritel!»
