1999. aasta ilusal suvel sõidavad Kit ja Laura ühele Cornwalli festivalile täielikku päikesevarjutust vaatama. Kit on nimelt varjutusekütt, aga Laura pole kunagi varem ühtki varjutust näinud. Nad on noored, armunud ja täis teadmist, et see sündmus saab olema vaid üks paljudest, mida nad elus jagavad. Kuid hämaratel hetkedel pärast varju möödumist satub Laura peale millelegi hirmsale. Ta teab, mida ta nägi. Mees eitab seda. On tema sõna Laura sõna vastu.

Ohver näib olevat tänulik. Mitu kuud hiljem ilmub seesama naine järsku nende ukselävele nagu hulkuv koer. Aga kui tema tänulikkus hakkab võtma järjest kummalisemat kuju, tikub Laura mõtetesse aina sagedamini kahtlus – kas ta uskus vale inimest?

15 aastat hiljem elavad Kit ja Laura valenimede all ja väldivad täielikult igasugust pildilesattumist – neil pole Facebooki kontot, nad kasutavad vaid kõige algelisemaid mobiiltelefone ja nende numbrit ei leia ühestki kataloogist. Ent kui tõde neile viimaks kandadele astub, on selge, et nad ei saa enam minevikust mööda vaadata.