Kui Korede õhtusöögi katkestab ta õe Ayoola telefonikõne, siis ta juba teab, mida temalt oodatakse – pleegitaja, kummikindad, raudsed närvid ja häirimatu kõht. See oli juba kolmas kallim, kelle kaunitarist Ayoola «enesekaitseks» teise ilma saadab, ja kolmas jama, mille Korede peab ära klaarima – nii otseses kui kaudses mõttes.

Korede teab, et ta peaks politseisse minema, aga ta armastab oma õde ‒ ega ilmaasjata ei öelda, et pere on alati kõige olulisem. Pingete leevendamiseks käib haiglas õena töötav Korede pihtimas ühele koomapatsiendile, kelle ärkamiseks pole enam lootust.

Ja siis ühel päeval hakkab Ayoola käima kohtamas sümpaatse noore arstiga haiglast, kus Korede töötab – enamgi veel, Korede on temasse salamisi juba pikka aega armunud. Ta ei taha, et too lõpetaks vereloigus, nuga seljas … Ja siis ärkab ootamatult mees, kellele Korede on pihtimas käinud.

Koredel seisab ees mitu rasket valikut.

«Minu õde, sarimõrvar» on musta huumoriga vürtsitatud lugu verest, mis on paksem kui vesi … ja mida on märksa tülikam vaiba seest kätte saada.