Mirjam pidi terve oma lapsepõlve hoolt kandma nooremate õdede-vendade eest, sest alkoholilembesel emal polnud lastest sooja ega külma. Nüüd, lõpuks ometi iseseisev, naudib ta täiel rinnal vabadust ega taha kodus elatud aja peale mõeldagi. Kui aga ema ootamatult sureb ja ilmneb, et tema neljal alaealisel lapsel pole kellegi juurde minna, tuleb neiul seista silmitsi väga raskete valikutega. Kas saata õed-vennad lastekodusse või püüda kogu koormaga jälle ise hakkama saada – taas kord omaenda elu ohvriks tuues?
Ma pole kunagi tahtnud emaks saada. Mitte ealeski. Lapsepõlves kogetud pidevast emamängimisest oli enam kui küll ning üksnes mõtegi samasugustest kohustustest ja vastutusest tekitas minus tülgastust ja õudusvärinaid. Kodust lahkumine oli tähendanud mu jaoks imelist vabanemist, võimalust lõpuks ometi elada üksnes iseendale. Seda võimalust ei kavatsenud ma enam kunagi käest lasta.
Minust pidi saama üksik, ainuüksi endast sõltuv ja ainuüksi oma isiklike vajadustega arvestav naisterahvas, kelle ellu kuulub töö, mõned toredad hobid, head sõbrad ja ehk ka mingi vahva lemmikloom, kes ei nõua palju tegelemist.
