«Tead, sa oled tore tüdruk, aga ma arvan, et me ei peaks enam kohtuma.» Kõneposti teade lõpeb ja ma tardun hambaarstitoolis, kui mulle jõuab pärale, et mind jäeti just raadio otse-eetris maha.
Selleks oli vaja kõige alandavamat lahkuminekut, et mõista – mu elu vajab tõsist ümbertegemist. Juhtnööriks tagurpidi uusaastalubadused, milles isegi minul pole võimalik ebaõnnestuda.
- Lõpp kurameerimistele. (Mehed on hullemast hullemad.)
- Ära püüa enam kaalust alla võtta. (Ma ei loobu iialgi šokolaadist.)
- Ära tee enam nii kõvasti tööd. (Kodulaenu pakkumine ei ole mu unistuste töö.)
- Ära püüa enam elada ebarealistlike ootuste järgi. (Hakka elama oma parimat elu.)
- Ära püüa enam oma emale meele järele olla. (See pole võimalik.)
Kuid tuleb välja, et viienda punkti täitmine on raskem, kui arvasin, sest ema alustab aktsiooni minu ja mu endise kavaleri uuesti kokku viimiseks. Aga mis on siis täiuslik lahendus selleks, et teda oma armuelust eemale hoida? Väljamõeldud kavaler. Vähemalt ta oli seda seni, kuni pahvatasin välja oma naabri nime…
Naabrist paha poiss Nate oma imeliste pähkelpruunide silmade, žilett-terava lõuajoone ja salapärase armiga võib olla küll seksikas, aga ta pole kindlasti mu kavaler. Nüüd pean ainult oma lubadustest kinni pidama, hoides samal ajal oma sekkumisaldist perekonda eemal olematust armukesest, kel pole aimugi, et meil on võltssuhe. Mis saaks küll valesti minna?
