Silmapaistev prantsuse mõtteloolane ja antiigiuurija Pierre Hadot aitab oma klassikalises teoses ümber hinnata filosoofia rolli antiikmaailmas. Filosoofia polnud ainult intellektuaalne ja diskursiivne tegevus, vaid elulaad. Seejuures mitte lihtsalt «ela, nagu räägid», vaid ka «räägi, mida elad». Mõtlemine ja kõnelemine aitasid igal koolkonnal mõneti erinevalt elu võimendada. Koolkonda kuulumine tähendas teatud eluviisi omaksvõttu – nii võib koolkondi iseloomustada ka kui omalaadseid kogukondi.
Filosoofia kui elulaad tähendas ka teatud «vaimsete harjutuste» omaksvõttu, mida vastavas koolkonnas viljeldi. Vaimsete harjutuste all peab Hadot silmas eesmärgipäraseid praktikaid, mis viivad «mina» teisenemiseni, st harjutaja vaatepunkti (väärtushinnangute, «olemise») põhjapaneva muutuseni.

Hadot' rõhuasetus filosoofial kui elulaadil võimaldab näha antiikfilosoofiat sellele iseloomulikus terviklikkuses. Erinevalt suurest osast nüüdisaegsest filosoofiast oli antiikfilosoofidele filosoofia isiklik, iseenda elu puudutav asi. Hadot' vaatenurk aitab mõista, miks antiikfilosoofia esitab väljakutse tänapäeva filosoofidele ning kõigile neile, kellele Sokratese küsimus «Kuidas me peaksime elama?» korda läheb.

Pierre Hadot (1922–2010) oli prantsuse filosoof ja filosoofiaajaloolane. Tema peamiseks uurimisvaldkonnaks oli antiikfilosoofia, eriti uusplatonism. 1964–1986 oli ta Pariisi õppe- ja teaduskeskuse École Pratique des Hautes Études õppejõud ning 1982–1991 hellenistliku ja rooma mõtteajaloo professor Collège de France'is.