Teatav ettekujutus kultuuri toimimisest – ehk teisisõnu kõigest sellest, mis inimestel aitab muuta tähenduslikuks oma elukeskkonda ja oma kohta selles – on tänapäeval oluline igale iseseisvalt mõtlevale inimesele; humanitaar- või sotsiaalteaduste valdkonnas tegutsejale on see aga lausa vältimatu. Sellist ette kujutust käesolev raamat pakkuda üritabki. Esmalt ja peamiselt tutvustatakse lugejale kõiki olulisemaid vaatenurki, mida tänapäeva teaduse poolt mäletatavas ulatuses on kultuuriliste nähtuste analüüsimisel rakendatud. Teisalt aga osutatakse, kuidas neid seisukohti või nende kombinatsioone on võimalik kasutada nii meie igapäevase kultuurikeskkonna kui ka meie kultuurilises mälus sisalduva ainese kriitilisel mõtestamisel.
Moodsate teooriate kõrval on pühendatud päris palju ruumi kultuuriteoreetilise mõtte ajaloolisele taustale, sealhulgas ka käsitlustele, mis on nüüdseks käibelt kadunud. Seda sellepärast, et ka uuemaid teooriaid on lihtsam mõista teades, millistele väidetele oponeerides on nad oma põhiseisukohad sõnastanud. Samuti on kasulik olla traditsiooniga kursis, et tunda uudsusele pretendeerivates väidetes, ka enda omades, teinekord ära hästi ümbersõnastatud vana.
Semiootik Mihhail Lotman ütleb raamatu kohta nii: «See raamat täidab olulise lünga eesti kultuuriloolise kirjanduse maastikul. Tegemist on esimese eesti algupärase käsitlusega, mis annab kompleksse ülevaate kulturoloogia ainest, selle olulisematest probleemidest, meetoditest ja koolkondadest. On tunda, et tegemist ei ole üksnes kabineti teadlase, vaid õpetajaga, kelle kõrge erudeeritus on õnnelikult kombineeritud kütkestava esituslaadiga. Rein Raua monograafiat võib kasutada õpikuna, kuid see on siiski midagi rohkemat. See on originaalne ja kohati isegi heas mõttes provokatiivne jutustus kultuurist.»
