Nii nagu pole olemas kahte ühesugust puulehte, ei ole olemas kahte ühtemoodi mõtlevat inimest. Selles raamatus on luuletusi loodusest nii, nagu autor on loodust näinud, on räägitud armastusest, nagu autor on armastust kogenud. See peaks tekitama lugejas äratundmisrõõmu ja andma mõtteainet. Rõõmu tuleb jagada, kurvameelset lohutada.

Seda on autor jõudumööda oma luulekogus teinud, käsitledes inimese tundemaailma kord tõsiselt, kord irooniliselt, kuid mitte kunagi üleolevalt ja pahatahtlikult. Ka unistamiseks on autor aega leidnud, põigates selleks lausa ulmevalda.