Kui ma 1996. aasta suvel Kambjas selgeltnägija Raili õue peal seisin, astus minu juurde kummikutes ja kaabulotuga mees, kes oli ilmsel Raili enda mees, ja ütles: «Noh, mida sina siin puu all seisad? Mine sisse, siit on kõik abi saanud!»

Mul polnud ausalt öelda hetkel mingit abi vaja, olin vaid mänginud oma õele autojuhti. Õde oli parajasti Raili juures toas jutul. Kui ta välja tuli, läksin nagu oinas tapalavale - ma tegelikult ju ei tahtnud, et keegi mu tulevikku või minevikku näeks! Mis mõte sellel oleks?

Aga juba olin ma selgeltnägija ja ravitseja toas ning tema ei öelnud mulle ühtegi sõna. Isegi tere mitte. Istusin sõnatult toa nurgas oleva tooli peale ja Raili muudkui vaatas mind. Ütles siis ilma igasuguse sissejuhatuseta: «Kui sa praegu Saksamaale läheksid, leiaksid oma mõisad üles!»

Mis mõisad?! Siiani on mul olnud ainult ühiselamutuba, ma ei taha mõisaid! Pealegi ei oska ma saksa keelt...

«Mitte ainult meestest» on ajakirjanik Maire Aunaste kolmas raamat. Käesolev teos on eneseirooniline tagasivaade autori elukoolitundidele inimestest, armastusest ja tööst.