«Tukastame hommikuni,» ütleb Ardo ja kustutab tule. «Ma magan siis sinu kõrval. Kui sind muidugi ei häiri, et ma norskan.»
Ent nad uinuvad päriselt alles vastu hommikut. Riided on voodi ees hunnikus maas. Rebeka teksade peal vedelevad Ardo aluspüksid, sealsamas on Rebeka pluus ja Ardo raske metallist püksirihm. Rebeka tajub, et ta hääl kõlab pimedas toas veidralt kumedana.
«Ma ei tea, ma olen natuke noor nagu.»
«Proovi aru saada, mina vaatan sind mehe pilguga.»
«Sa oledki must kümme aastat vanem.»
«Jah, ja tahan sind hirmsasti!»
«Ma pole nagu valmis. Ma peaksin ka nagu päriselt tahtma.»
«Jah, sul on õigus. Täiesti. A' mis klassi sa lõpetad?»
«Üheksanda.»
Rebeka on oma klassi veidrik. Ta jälestab kooli, tuiab vabal ajal sõbrannadega vanalinnas ning kulutab kogu taskuraha kassettidele, raamatutele ja odavale veinile. Rebeka otsib ka armastust ning leiabki selle. Tõsi, armastus pole selline, nagu ta arvab, ega tule sealt, kust ta seda ootab. Aasta on 1998, alkoholi saab putkast kätte ööpäevaringselt ning tutvusi sõlmitakse trollipeatuses.
»(Mitte just) armastuslugu» on Brigitta Davidjantsi (snd 1983) debüütromaan. See on kohustuslik raamat tänastele tüdrukutele, aga ka kõige neile, kelle tütarlapseiga jäi pöörastesse üheksakümnendatesse.
