Mansetid à la Hamlet, kübar «Lõbus lesk», kleit «Phaedra», lõhnaõli «Carmen», jakk «Pierrot», keep «Almaviva», puuder «Rachel», soeng «Iphigeneia Taurises», faustlik värvitoon, karamellid «Šaljapin» … Laineid löönud näidendid, ooperid, balletid, muusikalid, müsteeriumid, atraktsioonid, palaganid ja tsirkuseetendused on aegade hämarusest olnud moeloojate peamiseks inspiratsiooniallikaks.

Moekunstnikud omakorda valmistasid kostüüme ajalooliste ja ultramodernsete lavastuste tarbeks, riietasid kuulsaid näitlejannasid ja andsid uutele mudelitele nende järgi nimesid. Kuulsad moemajad paigutasid oma reklaami lehvikutele, teatriplakatitele ja kavalehtele. Tänapäeva mood pole vähem teatraalne, kollektsioonide esitlused võistlevad Broadway lavastustega, lavatähed astuvad poodiumile, disainerid kaunistavad argiseid esemeid sulgede, aplikatsioonide ja tikanditega, grimmikunstnikud nõuavad dramaatilist lavameiki, mida oleks oivaliselt näha ka ülemiselt rõdult.

Oma uues raamatus «Mood ja teater. Jahitantsudest moeetendusteni» toob bestsellerite «Mood. Kõige inimlikum kunst» ning «Aadam ja Eeva. Viigilehest skafandrini» autor, moeajaloolane Marina Skulskaja meieni haarava loo moe ja teatri vastastikustest suhetest hilispaleoliitikumist tänapäevani. Autor ehitab sildu muistsetest initsiatsiooniriituste ja avangarddisaini, esivanemate kultuse ja Veneetsia karnevali, narri- ja skomorohhikostüümide ning kunstnike ja luuletajate unikaalse stiili, «Vene hooaegade» ja kaasaegse garderoobi vahele, sinna, kus traditsiooniline naiselikkus põimub brutaalsusega, praktilisus on ühitatud muinasjutufantaasiaga ja kirev arlekiinikuub pole mõeldud maskeraadiks vaid tavaliseks seltskondlikuks koosviibimiseks.