sõitsin trammis noore emaga Kadriorust Tondini pildistas mobiiliga nutvat last
Birk Rohelennu esimene luulekogu pärast kolme auhinnatud romaani, näidendeid ja lugematul hulgal tööd erinevate stsenaariumidega. See räägib vanavanematest, kes varjusid Teise maailmasõja ajal metsas või surid Siberis. Vanematest, kes pidid taluma Nõukogude okupatsiooni. Tüdrukust, kes lootis saada oktoobrilapseks, sest talle meeldis see ilus punane rinnamärk. Tema usust, lootusest ja pettumusest, kui selgus, et usk ja lootus olid vaid propaganda viljad.
«Morbidaariumis» peegeldub 1980. aastatel sündinud põlvkonna lugu. Ootused, mis olid alati suuremad kui reaalsus. Lapsepõlv, mis oli donaldinätsumaiguline, abipakiriietelõhnaline ja seebikatest küllastunud. Miks me ootasime oma isiklikku Juani ja kuidas me ei suutnud oma Juhanitega leppida. «Morbidaarium» on isiklik, aus ja päris. See on Birki kujunemise lugu.
