On aasta 1982. Saksamaal elav dissidendist vene kirjanik Vitali Kartsev, ostnud sõbra soovitusel turismibüroost pileti, reisib ajamasinaga Moskvasse aastal 2042. Moskvast on selleks ajaks saanud kommunistlik riik Moskorep, mille võimuhierarhia tipus seisab Genialissimus – endine KGB kindral ja karismaatiline poliitik. Sellal kui kirjanik Kartsev Moskorepis ringi seikleb, teeb teine Suur Vene Kirjanik, Sim Simõtš Karnavalov, ettevalmistusi Venemaale naasmiseks – valgel ratsul ja isevalitsejana, et taastada Venemaa auhiilgus ning põlistada oma nimi…

«Härra Brežnev! Te olete mu tegevust teenimatult kõrgelt hinnanud – mina pole kahjustanud nõukogude riigi prestiiži. Nõukogude riigil, tänu tema juhtide jõupingutustele ja isiklikult Teie panusele, polegi mingit prestiiži. Seepärast peaksite õigluse mõttes kodakondsusest ilma jätma eelkõige iseenese. Ma ei tunnista teie ukaasi ning pean seda ei rohkem ega vähem kui tühipaljaks kritselduseks. Juriidiliselt on see seadusevastane, faktiliselt aga – nagu ma olin, nii ka jään vene kirjanikuks ja kodanikuks. Mõõduka optimistina ei kahtle ma, et lähitulevikus tühistataks kõik teie ukaasid, mis on meie vaeselt kodumaalt tema kultuuriväärtusi aina röövinud. Kuid minu optimismist ei jätku uskumiseks, et niisama kiiresti likvideeritaks ka paberidefitsiit. Ja minu lugejail tuleb makulatuuri anda kakskümmend kilo teie teoseid, et saada üksainus talong minu «Sõdur Tšonkini» ostmiseks...»
Vladimir Voinovitš, juuni 1981, München