Kristuse tunnistamine «meie elu Issandaks ja Valitsejaks» on oluline meile kõigile, kuid eriti neile, kes – kaldudes oma tahtevabadust üleväärtustama ja iseennast jumalaks pidama – lõikavad sageli Jumala oma elust välja, eraldavad ennast Temast, lähevad Temast kaugele. See näitab, et nad olemuslikult ei tunnista Kristust «oma elu Issanda ja Valitsejana». Tuleb arvestada asjaoluga, et inimest koormab esivanemate patust tulenev soodumus söandada jultunult ennast jumalaks kuulutada oma igapäevaelus, haarates võimalusest kõike teada saada, kõhklemata kõiki vilju südametunnistusepiinata maitsta, kuna «ilma Jumalata on kõik lubatud». Nii tõrjub ta Jumala oma elust välja, et elada vabaduses, tunda mõnu, nautida maist heaolu ja kogeda oma meeltega paradiisi, ent selline paradiis osutub valelikuks, utoopiliseks väljamõeldiseks. Paradiisi lihtsalt ei saa olla ilma Kristuseta, ilma et me seaksime Tema oma elu Issandaks ja Valitsejaks.