Ta asendas oma kasuõele hukkunud vanemaid, ümbritses teda hoole ja tähelepanuga, võttis oma õlule kõigi ta murede murdmise. Ja mida ta vastu sai? Tunnustuse? Tänulikkuse? Mitte midagi säärast. Ainult egoistliku püüdluse olla vennal esiplaanil, mitte lasta teisi naisi tema südamesse. Kas James Warrenile ei olnudki määratud leida õnne selle ainsa ja kordumatuga, kellega saatus teda kokku viis?
