«Kas mul on Alzheimer? Selle olen ma täitsa ära unustanud.»

2003. aastal saab René van Neer teada, et tal on Alzheimer, kõige populaarsem dementsuse vorm. Endine psühholoog kirjeldab tütar Stella Braamile oma muutunud maailma.
René paigutatakse Maastrichti hooldekeskusesse, kus ta üsna sageli asjad täiesti peapeale keerab, oma osakonna «pantvangi» võtab ja ise korraldusi jagab. Õige pea määratakse talle «rahustavaid» ravimeid ning kõige lõpuks pannakse ta ühte teise hooldekodusse luku ja riivi taha. «Dementsuse tempel on otsekui garantiikiri, et kelleltki tema kodanikuõigused ära võtta,» vahendab Stella Braam René väljaöeldut.
Esimest korda ajaloos räägib dementne inimene lugejale oma loo. See on jahmatav ja samas lõbus lugu ühest võitlushimulisest Alzheimeriga inimesest, kes astub välja üleoleva kohtlemise vastu hooldusasutustes ja ühiskonnas.