Välis-eesti luuletaja valikkogu. Kirjanike ja kriitikute arvamusi Salme Raatma loomingu kohta:
Salme Raatma kirjutab väga otsekoheselt, ausalt, ka veenvalt. Mõned ta read just igapäevase elu rajalt jäävad meelde, eriti armastuselamuse motiividel. Meenud üks või teine naisluuletaja, soome-rootsi Edith Södergarn. (Raimond Kolk) Tema värsse lugedes on hea tunne, et inimenegi on osa loodusest, samasugune ja elav kui puud ja põõsad, linnud, rohutirtsud, torm ja krüsanteemid -- kõigega on tal sõbralik sõna kõnelda, ka kuuga ja Liiva-Annusega. (Rutt Eliaser) Salme Raatma luule on sisemise sügavusega, teinekord koguni lihtsa välispinna all. Käike elavat oma sees ja ümber tajudes tuleb tunne, et vaatamata kõigele on siiski õnn elada. (Hannes Oja) Salme Raatma luule ei ole pastoraadiluule, see on lõikus elukarmusest endast, elujõuline uus vili jäätmaalt, ühe südame küpsenud lihtsas kõnes. (Johannes Kaup) Adutava kristliku allhoovuse kõrval kumab Salme Raatma luules ka metafüüsiline tagapõhi. Võimalikud puuted metafoorika pinnal (meri, rand, saar, sadam) jagavad kohati ristikivilikku eksistentsi tunnet: on ju inimene alati ja kõikjal otsinud ennast niihästi illusioonides kui igavikus. (Õnne Kepp) 
