Oma romaaniga «Murrujoonel» jätkab Aarne Biin erinevate eluvaldkondade ja ajastute olustiku tutvustamist. Tema uus teos maalib värvika pildi juba ununema hakkavast ajast kolmkümmend aastat tagasi. Teose sündmused toimuvad 1990ndate murrangulistel aegadel tuberkuloosisanatoorimis. Autor toob lugejate ette kirju seltskonna, kelle seas on nii noori kui vanu, lihtsaid töölisi, riigiametnikke ja üliõpilasi, aga ka sundravile saadetud kriminaale, kes vanglaseinte vahelt pääsemiseks on end sihilikult nakatanud ja nüüd sanatooriumis «puhkust naudivad».
Kirjeldades elu raviasutuses ja sealsete asukate omavahelisi suhteid, teeb autor ka tagasivaateid minevikku, jutustades «lugusid loos», meeldejäävaim neist on Kaukaasiasse küüditatud tütarlapse saatusest.
Romaani peategelase arvates oleme kogu ühiskonnaga murdejoonel, aga inimestena murrujoonel: murru lugejaks on kõik hea ja nimetajaks lollused, jõhkrus, autus, vägivald. «Lõpuks jagatakse lugeja nimetajaga ja saadakse murru väärtus. Kui see on veidi üle ühe, oled inimene. Kui ühest väiksem, siis oled rämps.» Küsimus on, kuidas teha vahet heal ja kurjal, sest üks ja sama asi võib ühelt poolt vaadates olla jõhkrus, kuid teisest küljest ainuvõimalik lahendus.
