Väikesel Merlel on isast kahju, lõputult kahju, kuigi ta näeb, kui julm on isa teiste pereliikmetega. Laps usub, et pere rõõmsad hetked kaaluvad siiski halva üle. Väikesest tüdrukust peale püüab ta olla lepitaja oma ema Jelena, kasuõe Esteri ning isa Andero vahel, kuid tema suutmistest ja oskustest jääb napiks. Nõnda ei saa ta ka aru, miks isa lõpuks kaheteistkümneks aastaks trellide taha satub. Merle ei loobu isast isegi siis, kui ta on täiskasvanuks saanud. Ta püüab ikka veel perekonda koos hoida.