Kui me püüame olla objektiivsed, siis saab meie enesearmastus tavaliselt haiget, kuna me armastame sageli omi fantaasiaid lähedastest rohkem, kui reaalselt lähedasi endid ja me ei andesta neile kui nad oma reaalse olemusega meie fantaasiaid purustavad. Jääb küsimus. Keda me rohkem armastame: kas omi fantaasiaid või siiski oma ligimest – lubamata tal olla tema ise. Meis igas ühes on jumalik alge, mis rüütub ajas pahedesse, mida me nimetame arenguks, taipamata, et oleme end märkamatult kuradile müünud ja seda mõistes kulutame ülejäänud elu eneses jumaliku alge taastamiseks, et siit ilmast puhtana minna!