«Lae all, servadega seinu riivates, kardinaid ja laudlinu kaasa kahmates ujus raskel lohinal minu loteriivaip. Vaheldumisi juubeldades ja nuttes troonis selle keskel Murulauk, pihus potisang nagu juhtimiskang. Esimesel korral mööda lennates puudutas vaibaäär üksnes mu põske. Üllatavalt pehmelt. Väga pehmelt isegi. Teisel korral klammerdusin juba mõlema käega ja vaip pühkis mu ühes villaste kerade korvi ja kahe kõrvitsaga kapi otsast maha. Kõlkusin vaiba küljes nagu kott, nagu lohesurfar, kelle tuulelohet kannab noor tornaado.» Nii avastab koolipoiss Pärtel, et tema loteriiga võidetud vaip ei ole mingi tavaline põrandatekk.
Vähe on raamatuid, kus keskseks tegelaseks kolmeaastane ja mis samas ei ole raamat mudilastele. «Murulauk» jutustab perekond Murust ehk Pärtlist, tema väikevennast, keda hüütakse Murulauguks, ning nende emast ja isast. Lastel, kes kasvavad muusikalises peres, on meeled sageli avatud imedele ja imed nagu see lendav vaibake leiavadki kergemini tee nende juurde.
Imesid lubab ka laulupidu, milleks Pärtel ja tema orkestrijuhist isa valmistuvad. Kui keegi kasvõi korra on seisnud olgu või tühjal laululaval, on ta sellest tiivulisest tundest juba osa saanud. Mis siis veel rääkida, kui jõutakse päris laulupeole…
