35. tänaval pööras ta jällegi lääne poole.
Siis ma hakkasingi kahtlustama. Loomulikult. Ta läks edasi, otsejoones nagu püssikuul. Kui ta ka 9. avenüüst möödudes ikka läände suundus, ei olnud enam mingit kahtlust. Ma lähenesin talle. Ta hakkas majade numbreid vaatama, jõudis välistrepi juurde ja hakks üles minema. Ma ütlen sulle, vennas, minu käest nad ei pääse. Mina saan oma mehe ikka kätte. Seda meest olin ma jälitanud läbi terve New Yorgi, rippudes tal sabas nagu buldog, otse Nero Wolfe'i ukseni.