See raamat on jutustus muusikast ja muusikutest, kelle olemasolu ja tegevus ei oleks tohtinud hilisnõukogudeaegses Eestis olla valitseva seadusandluse tõttu teoreetiliselt võimalik ja kelle kristlik sõnum on olnud tihti arusaamatu ilmalikule publikule, stiililt vale kristlastele.

Teos on täis trubaduure, bände, gospelkoore, helikassette ja gospelkirjandust, vastupanu ja vaimulikku järeleandmatust, kriitikat, hukkamõistu ja Piibliga pähelöömist, aga ennekõike soovi elus harjumuspärase asemel midagi teisiti teha.

Raamat, milles joonistuvad välja kristluse ja popkultuuri seoste jäljed eesti gospelis ja kaasaegses kristlikus muusikas, on esimene seda teemat käsitlev ülevaateteos.

Allikatel ja suulisel ajalool põhinev jutustus Selast, Effataast, muusikalidest «Kui mu rahvas», «Elav vesi» ja [i:65911]i folkmissast [i:24686]i «Via Aviumi» ja Oikumene «Aafrika missa», [i:65924]i, [i:25683]i, [i:23802], Elo Toodo, Taavo Remmeli Psalm 102 ja ansambel Sõnajalg kaudu Eesti Gospelfestivalide ning rockooper «Jesus Christ Superstar» ja [i:20017] poporatooriumi «Kristus» ettekandmisteni. Lisavärvi toovad raamatusse fotod ja illustratsioonid ning autori käsitlust täiendavad temaatilised ekskursid – unustamata seal, kus vaja, ka humoorikat satiiri.

Hiiumaa juurtega autor, teoloogiadoktor Riho Saard (1961) on Helsingi Ülikooli ja Ida-Soome Ülikooli kirikuajaloo dotsent ning EELK Usuteaduse Instituudi kirikuajaloo emeriitprofessor, kes on kirjutanud kristlusest mitme erineva nurga all.

Ta on avaldanud uurimusi teemadel, mis puudutavad eestlaste 19. ja 20. sajandi usuelu, teoloogilise ja usulise kirjanduse tõlkelugu, Saksa kultuurprotestantismi mõjujälgi Eesti kultuuriloos, kirjutanud ka Vilde ja Tammsaare loomingust ja ohtralt Hiiumaa kultuurilugu, ning ka ühe suuremahulise eluloo.

Autor oli 1977–1983 Effataa gospelkoori liige, jäädes koori tegevusega seotuks 1990. aastani.

Läksin peapiiskopi jutule. Tema oli asjast teadlik, meie «pattude» nimestik seisis paberil: ansambli laulu ajal olevat keegi kehaga kaasa õõtsunud, üks kitarrist olevat jalaga jõnksutanud. Priit Rannut

Rockooper «Jesus Christ Superstar» lõhkus ära piiri, et kirik on üks maailm ja kirikust väljas teine maailm. Herbert Murd

«Jesus Christ Superstar» ja Black Sabbath olid tollases ideoloogilises kontekstis kristlikud, prohvetlikud, isegi kiriklikud. Villu Jürjo

Tegime paar spirituaali ja lõpetasime «We Shall Overcome’iga», mis oli meie juhtlugudeks neil aastail. See oli võitluslaul üle terve maailma, ka meie Jeesus-festivali põhilugu, mida vene hipidki usinasti ära õppisid. Jaanus Kärner

Muidugi need nupud keerati minu arvates algul silmini. Ja sellega andis harjuda.
Aga me harjusime ja hakkas meeldimagi. Olav Pärnamets

Kavasse oli antud teos nime all «Lumen et cantus». Ja siin ongi nüüd see kummaline tolle aja paradoks: mingilt rockbändilt ei oodanud asjaomased vastavat žanri kureerivad ideoloogiavalvurid seda, et keegi neist karvastest ja sulelistest võtab avalikult nõuks ladina keeles Loojat kiita ja Tema poole palvetada. Nojah, öeldi, et neil on lihtsalt sellised «vanamuusika mõjud».Erkki-Sven Tüür

Instrumentaalset bluusi, džässi ja gospeli stiilis muusikat kuulates võib saada karismaatilise tervenemise. Taavo Remmel