Juhan Aaviku elu jäi ajajärku, kuhu kuuluvad 19. sajandi viimased poolteist aaskakümnendit ning 20. sajandi esimene pool. Selle aja jooksul toimus eesti rahva elus suur areng paremuse ja edu suunas. Mõisa teoorjadest ja linnade alamkihist kujunes moodsa ühiskondliku koostise ja kultuuriga rahvas. See rahvas saavutas lõpuks riikliku iseseisvuse ja oli hoogsalt sammumas üha parema tuleviku poole. Siis tuli aga äkki nõukogude võim ning pani maksma uue ühiskondliku korra.
Autor alustab oma mälestusi lapsepõlvega, siirdub kooliaja kaudu Peterburi, kus toimus pöördeline ettevalmistus suundumaks muusika radadele.
Peterburis arenes eesti rahvuslik elu 20. sajandi algul erilise intensiivsusega. Ka Juhan Aavik oli sellesse liidetud ning ta pajatab oma tööst Peterburi konservatooriumis.
Mälestuste viimane osa kujutab elu ja tegevust Tartus ning Tallinnas, tähtsamateks etappideks «Vanemuine», tegutsemine Tartu koolides, Tartu Kõrgem Muusikakool, «Estonia», EMO koor, Tallinna Konservatoorium, Eesti Lauljate Liit ühes kolme viimase laulupeoga, Helikunsti Sihtkapital, Akadeemiline Helikunstnike Selts jm. organisatsioonid.
Päris viimase peatükina vaadeldakse elukulgu Rootsis - Uppsalas, Bergsbrunnas ja Stockholmis.

NB! Mälestuste I osa hõlmab vaid Juhan Aaviku varast lapsepõlve ning kooliaega Holstre ja Paistu kihelkonnakoolis, lisaks mälestusi mõnedest ärkamisaja tegelastest (Mihkel Veske, Juhan Kunder, Hans Veske, Johan Raudsepp, Olde Mihkel, Aadu Jaakson).