Viimasel kolmekümnel aastal on varauusaeg (16.–18. sajand) ennast jõuliselt kehtestanud omaette etapina Eesti ajaloo periodiseeringus ja historiograafias. Seda on käsitatud ajastuna, mil hakkasid toimuma muutused, ümberkorraldused ja uuendused, millega pandi alus trükikultuurile, konfessionaliseerumisele, moderniseeruvale riigile, lõpuks ka tänapäevasele ühiskonnale ja majandusele.

Kogumik aitab mõista neid varauusaja arengujooni Eesti- ja Liivimaal aastatel 1520–1800 ja näitab varauusaja uurimise hetkeseisu Eestis. See koondab üle 30 juhtiva Eesti 16.–18. sajandi uurija, kes tulevad välja oma kõige värskemate uurimistulemustega.

Peatükid on jagatud üheksasse alaossa: võim, õigus, kirik, talupoegade olukord, kommunikatsioon, eluolu, Tartu ülikool, kirjandus ja kunst. Ühtlasi on kogumiku eesmärk pakkuda selgemat vastust küsimusele, kuidas tuleks Eestis varauusaja perioodi määratleda ja dateerida, nii et see oleks kooskõlas uuemate uurimustega.

Kogumiku olulisim järeldus on, et Eesti ajaloos on orduaeg, Rootsi ja Vene aeg palju järjepidevamalt omavahel seotud, kui seda on aidanud mõista senine periodiseering. Varauusaeg oli üleminekuperiood, kus Eesti- ja Liivimaa püüdsid kohanduda ja käia ühte sammu Läänemere ruumi peamiste poliitiliste, ühiskondlike, religioossete ja kultuuriliste arengusuundadega.