«Mäeküla piimameest» on ilmumise hetkest ehk 1916. aastast nimetatud Vilde meistriteoseks. Romaani just lõpetanud lugeja peab tunnistama, et tekst on mõrvarlikult hea.

Iga ajastu on Vilde teose surunud oma Prokrustese sängi, aga just see näitabki romaani kestmist üle ajastute, teksti igikestvat aktuaalsust, mis vajab aina uuesti mõtestamist. Seistes siin ja praegu, küsime: milline võiks olla 21. sajandi teise dekaadi vaatenurk Vilde romaanile?

Kirjandusteaduses valitsevale tavale lõivu makstes peaks Vilde romaani «Mäeküla piimamees» nimetama ajastu märgiks. Seda mõlemas suunas – romaani põhjal saab teha järeldusi teksti ilmumise aegsest komberuumist Eestimaa kubermangus ning hilisemad kirjanduslikud arvustused ja kriitika annavad aimu järgnevate ajastute vaimust.
(...)Romaani kolmest peategelasest kaks on vanaldased mehed: mõisahärra Ulrich von Kremer ja kehviktalus kügeleja Prillupi Tõnu, ning kolmandaks noor eesti talunaine Mari, kel on suhe mõlema vanatoiga. Võiks julgesti väita, et suhtekolmnurk oli romaani kirjutamise aastatel kirjanike meeli erutav teema. Andrei Hvostov, ajakirjanik